Rogain

Kunagi on ikka esimene kord, mul oli selleks siis 2 oktoober 2010.
Esmakogemuse kätte saamiseks sebisin ennast Ottase ja Keio teami. Kahe selle sügise maratonijooksja punti siis, Ottas on veel vana rogainikunn ja Erna võitja. Ja nagu aru sain, siis oli neil plaanis võistelda hea koha eest. Huvitav :)

Paar päeva enne uurisin mida rogainile kaasa võetakse ja kuidas teised rogaini blogis kirjeldanud. Ise võtsin toiduks 2 geeli, 4 müslibatooni, 2 vorstivõileiba ja šokolaadi. Seda kõike uue camelbackiga - ülihea asi! Kasutasin kõik ära ja vett kulus 4l kanti.

Enne starti:
8:30 saime kohe kaardid, sörkisime auto juurde ja igaüks planeeris oma raja varianti. Ottas leidis kohe mitu varianti ja ühe väga hea variandi, mille ka käiku võtsime. Keio sai terve raja planeeritud, aga vist mitte kõige parema. No mul ei edenenud üldse, teatud punktide järel jooksis aju kokku :D Ottase variant nägi ette alguses raba punkte ja lõpus Hatiku kiireid maastikke omade valikuvõimalustega kui peaks ajapuudus tulema.
rohelisega plaanitud rada, pruunikaga tegelik variant

Peale starti kujunes grupp kellel oli alguse variant sama. Pulss läks kohati võistlustempo lähedale :D Mul oli samm kerge ja enesetunne super. Reha ja Shved tegid sümboolse vahe sisse, siis tulime meie ja taga Eensaared. Peale mõningaid punkte mõõdusid Eensaared, Silver tegi komplimendi Ottasele, kuna tal oli madala sammuga jooksustiil. Arvatavasti minu kui ka Keio jooksustiil sai kriitikat, põrkavaks jooksusammuks nimetati seda. Ise mõtlesin, et wtf, ma terve elu nii jooksnud, et kas tõesti tasub kasutada rogainil madalat sammu.

Kõik sujus hästi kuni rabani, kus selline umbes 8 minutine "äparadus" tuli. Isegi vana kala Ottas vangutas pead ja ei oskanud suurt midagi kosta. Nii jõudsid Eensaared järgi, üks punkt rohkem võetuna ja ka Liblik oma paarilisega(neil vist mingi muu variant aind). Edasi läks kiirus jälle üles, rahvast oli siin metsas palju. Tihti hõikasin Ottast, et eest ära ei läheks, kuna Keio maadles oma kossipaeltega ja võis meid silmist kaotada.

Edasi sujus kõik normaalselt, vahepeal mõnitasin oma paarilisi lausega, et millal siis jooksma hakkame :D Samas mainisin, et mul võib peale paari tundi raskeks minna.
Otenis tankisime oma camelbacke ja laksasime edasi. Tihti üritasin sügavamõttelist arutelu arendada. Mainides iga poole tunni tagant, et mul hüppeliigese kaitsed hõõruvad. Neid see teema vist väga ei huvitanud ja tihti leppisin monoloogiga. :D
Keio rääkis muidugi midagi Eensaartest, mägedest ja võistlusest nendega - mina vaikisin. Enne Mammastet saime tasuta mudaravi ja Mammastes saime tunda esimesi krampe.

4 tundi sai täis. Saime ka aru, et ajast hakkab puudu tulema. Siit edasi, aga hakkaski tempo ära vajuma, tihti lihtsalt kõndisime. Ottas vaevles krampidega, kasutas oma nõelu jälle, kuradi masohhist. Aga mis sa teed, kui miski muu ei aita. Õnneks mul eriti probleeme polnud krampidega. Keiol läks jalalaba krampi või miskit? Kui mingi 1h 30 min oli jäänud, panime jälle punuma, et ikka 8 tunni sisse saada. Keevitasime. Umbes sellel ajal hakkasin oma põrkava jooksustiili tagajärgi tundma, põlved tegid järjest enam valu. Kohati läks jooksusamm ebardlikuks lonkimisjooksusammuks, eelviimast punkti võttes tõmbasin kanna kuidagi imelikult ära. Peale seda olin nagu värdjas :D Okay päris hullu ei olnud ja mida lähemale finišile jõudsime seda rohkem ma tempot lisasin. Sain pulsi isegi võistlustasemele, kuniks führer mind tagasi oma punti kutsus.

Kohaks oli meil 22. Kolmestest teamidest teised :P

Mõnus rada ja ilm. Arvasin, et enam nii pikki otsi ei taha teha, meeldib pigem selline keskmaajooks. Samas 8 tundi pole ka veel midagi väga vastukäivat. Äkki järgmine aasta uuesti.

Jooksuvorm oli sügisele vastav, hea. Rajal ei läinud kordagi väga raskeks ja arvan, et oleks suutnud ka kogu 8 tundi joosta. Kevadel võiks vorm juba midagi sellist olla ;)

Õhtul seltskonnaga jälle sauna, trepist liikusin ainult külg ees alla, ülla-ülla, põlvede pärast.

Nüüd käsipalli vaatama