Ülikoolis on jube kiireks ära läinud - loogiline, semestri lõpp ju läheneb. Sellest tingituna olen isegi osaliselt öise õppimisrežiimi peale läinud, et kursusetööd valmis saada. Näiteks teisipäeval lükkasin ehitusmehaanika raamiarvutusi kella poole neljani, hommikul loengus panin edasi, lõpuks sain tehtud ja arvestatud! Super!
Oma muljeid Tartu jooksumaratonist ei saanud kohe pajatama hakata. Kuna juba üleval mainitud põhjusele oli vaja ka tulemust seedida. Nimelt läksin plaanidega purustada 23,4km distantsi 1:30:00 piir. See oleks olnud vääriline tasu mu treeningutele, treenisin ju ainult selle võistluse jaoks ja enda kohta vägagi professionaalset...
Tahtsin, et tulemus ei jääks rumalate asjade taha. Seega tulin 3,5 tundi varem üles ja tegin endale tatraputru. Tõsi, see läks ütlemata raskelt alla, aga peaasi et suht õigel ajal sai söödud(kas ikka piisav ja kas õige toit?). Kodus said jalad teibitud ja erinevaid riideid kaasa võetud, sest ilm oli ütlemata muutlik, varasemad ilmateated ei pidanud paika. Koha peal sooja tehes, arvasin et vesti ikka ei pane ja läksin lühikeste pükste ja särgiga jooksma. Ilm oli 11 kraadi kanti, kohati kahtlaselt pilvine ja lõpuks tuli päike välja.
Stardis ei näinud Pulleritsu, kelle blogi saab aeg-ajalt külastatud ja kellega lubasin konkureerida. Küll nägin igasugu tippjooksjaid ja keenialannat, viimane oli küll lühikest kasvu, aga ai kui pikkade jalgadega. Proportsioonist väljas. Ja siis käiski start, võtsin kohe Kaupo Sabre tuulde, kes on aeglasem alustaja ja on olnud Põlvamaa parim sellel võistlusel. Jooksin tükk aega ta kannul, kuid rahva vahel sõeludes hakkas ta ikkagi eest ära libisema, ei tahtnud oma rütmi tema pärast ka ära rikkuda ja läksin endale sobiva jooksusammu peale. Mõtlesin, et jätangi sellise sümboolse vahe sisse ja viimasel 8 km lisan tempot ning väänan talle ära. Lihtne :D . Aga oh ei, peale esimest joogipunkti lagedal tõmbas piste sisse. Mõtlesin: "mida helli? Nõuu!! Batsemu?" ja langetasin tempot. Hoidsin kätt kõhul, et äkki tuul tegi liiga ja nüüd soojendaks või miskit. Jooksin valuga edasi, paljud mõõdusid, masendav. Tegin vahepeal sügavaid sisse- ja väljahingamisi, et äkki aitab. Jah, valu tasapisi taandus, aga hoo jätsin igaksjuhuks samaks. Hiljem kui parim eestlanna pundiga tuli, läksin kaasa, sest kaua ma ikka loksun? Tempo tundus selline sobilik ja lähenesime eesjooksjatele. Nii see kestis umbes 2 kmi kuni tundsin jälle pisteid. Krt, kas täna veel normaalselt joosta ka lastakse? Tükk aega edasi loksudes nägin ühte meest kes peksis oma reielihased. Haha, ma polegi ainuke kes hädadega võistleb :D ja hakkasin mõõduma. Ta aga ei tahtnud mind millegi pärast mõõda lasta ja lisas tempot, huvitav. Eks ma siis võtan konksu, saades ka ise indu tempo lisamiseks. Hakkasime, eespool olijaid püüdma ja teist aastat järjest oli ka Jaak Mae rattaga raja ääres. Ergutas meid - lahe! Ei tea mis värk oli, aga mees hakkas eest ära libisema. Huvitavalt kombel sain ta paar km edasi uuesti kätte ja läksin mõõda. Nii siis saabusidki need viimased 8 km kus pidin Kaupo Sabrele ära väänama, Kaupo oli arvatavasti umbes km eespool rahulolev muie näol. Lisasin törtsu tempot ja hakkasin võistlejaid noppima. Ühe sirge peal, aga tuli tagant kuuene rong ja ülla-ülla see samune reielihasemees nende seas. Läksin kaasa, tempo oli üpris kiire. Sellise tempoga aga hakkas pikapeale rong lagunema, nii et lõpuks oli rongi vedur üksi ees(vanem härra) ja mina 10 m vahega taga. Viimased kilomeetrid oli jäänud ja nagu eelmine aasta lendas üks eesti posti mees vinge hooga mõõda, siis veel tüüp kes ütles: "jõudu!". Viimasel kilomeetril reielihasemees hea hooga ja 500m peal mingi ratturi särgiga vend. See oli siiski viimane piisk mu karikasse ja haakisin taha. Viimasel kahesajal meetril leidsin rallikäigu üles ja kaks meest langesid. Rahvas imestas sellise tempo peale ja oli kuulda emotsioone. Lahe! Niinimetatud reielihasemees oli ka peaaegu langemas, aga arvatavasti rahva emotsioonid ja mu mootori hääl reetsid. Seega ta lisas tempot ja edastas mind sekundiga. Hiljem selgus, et tegemist oli Alar Savastveriga, kelle ees eelmine aasta lõpetasin. Veidi täpsemalt uurides ehk googeldades, selgus et tegemist on Tartu suusamaratoni esisaja mehega.
Paar mini peale finišeerimist hakkas jala laba valusaks minema, peale sõõmist juba lonkasin auto peale. Jalg tahab puhata. Vot!
Tulemuseks oli siis 1:33:55 ehk umbes 2 mini paremini kui eelmine aasta ja koht 5 võrra parem ehk 79-s. See on siis umbes-täpselt 4 min kilomeetrile 23,4 km kohta. Esialgu võis nagu rahula jääda, kuigi mida aeg edasi seda vähem rahulolu tunnen.
Või peaks siiski rahul olema, 2 nädalat enne starti jooksin 10km-st tempokrossi kõigest 47 mintiga!? Eelmine aasta oli aga super enesetunne ja ei pistnud.
Orienteerujatest oli Kenny ja Marek ~1:23:00 ajaga parimad. Arvan, et paljud eliidimehed jookseksid sinna kanti, mõni paremini mõni halvemini. Mitt võiks ka joosta, huvitav mis ulme aeg tal tuleks?
Praegu arvan, et loodetust kehva tulemuse taga on ikkagi väike treenitus. Eelmine aasta suvel olin Ameerikas - trenni ei teinud. Detsembri algul läks jalg kipsi ja paus tuli ka oma 2 kuud. Pistmise ja kehva enesetunde taha väga hullult pugeda ei saa, siiski mõned minutit võisid sinna minna. Kahju, et lennukust pole veel tunda saanud! Kas olen treeninud 1,5 kuud ikkagi liigagi intensiivselt enda kohta?
Järgmine aasta ei tohiks 1:30:00 alistamine keeruline olla kui leian motivatsiooni treenida aasta otsa ja vigastusi vältida. Siiski poleks see enam mu eesmärk. Eesmärk oleks palju kihvtim. Selleks peaks ma 5,2 km (~25 m langu) läbima alla 16:30. Utoopiline? Jah,aga eks näis.
Muidu peale Tartu maratoni olen liikunud nagu zombie, õppinud nagu hull. Siiski läksin ükspäev paarisorienteerumist proovima, sõber ja tervisesportlase Simmoga, kes omal ajal oli eesti parim noorlaskesuusataja ;) Talle täitsa meeldis orienteerumine, imestas aind, et kuidas ma veel seda kaarti jõudsin vaadata. Täpselt nagu sõjaväes kus Dmitri Borovik ei saanud aru kuidas nii kiiresti kõik käib või lahingpaariline kirjeldas orienteerumist kui arvutimängus kogetut. Lahe :D See-selleks, oleme nüüd Simmoga EPA kolmandad! Tulemused näitasid, et EPA-s ikkagi on orienteerujaid, mõtlesin et saab võidu vähese vaevaga, aga näed es saano!
Õhtul lubasin klubis mõned kangemad joogid ja lahjemad joogid. Sain käe valgeks ka sangpommi hoidmises, aga et ta peale 30 seki kohe nii raskeks läheb, poleks uskunud. Esialgu arvasin, et peale 30 seki, et hoian veel 3 korda niikaua. Pettumus missugune.
Kes tahab ennast harida.
Pistmine:
http://www.kergejoustik.ee/content/index.php?option=com_content&task=view&id=321&Itemid=95
Toitumine:
http://www.ut.ee/tervis/aastateema/artiklid/sportlasetoit.htm
Törts huumorit.
Kaspar treenimas jooksumaratoniks, suht suured mahud, kibedad treeningminutid. Raske treeningul, lihtne lahingväljal!
Kaarel valmistus väikeste mahtudega, aga selle sekka olid laulutrennid, kus kopsud said vatti. Spetsialt(IT alal kahjuks/õnneks :D) andmas nõu.
Läksin suuremate mahtude peale. Lävisin erinevate spetsialistidega ;)
Mitte huumor, selle aasta treening.
Kaspar: "jo, suuska oli 48km
jooksu olen üldse üle kuu vist teinud
max mingi 25 päeva ja kokku siis umbes 240km....näiteks"
Tasuks 308 koht, 1:45:56, esimest korda
Kaarel: "oh jumal! no ma panen väga huupi...
2010
suuska - 50 km
jooksu - 200 km"
Tasuks 289 koht, 1:44:42, teist korda
Mina: "Umbes 300 km suuska, jaanuari lõpust saati. 1,5 kuud jooksu, umbes 420km."
Kaarlil oli see 3. kord.
ReplyDeleteEsimene kord oli tal kunagi 2002 või nii ja aeg väljendas siis rohkem terve maratoni läbimist :D