Elu esimene suusamaraton - Tartu suusamaraton, 63km klassikat

Ei teagi kust alustada. Jutt tuleb väga pikk! :D

ILM ja RADA

No teatavasti oli karta krõbedat külma. Lausa külvati hirmu ja seda mitte ilma asjata. Õnneks oli ilus päiksepaisteline ilm ja tänu sellele soojem. Rada oli kiire ja hea!


Räägin siis enda RIIETUSEST ja VARUSTUSEST.

Reedesel tunni ajalisel -18 kraadises pakases tehtud treeningul andsid tunda ainult nägu ja näpud, seda tavalises treeningriietuses. Maratoniks panin aga pea kõike topelt ja enamgi veel, sest moto oli mul järgmine: pigem rohkem kui vähem!


riietuse ja paaristõugete stiilinäide :D

Jalga läksid pika säärega poolvillased sokid ja suusasaapad.
Jalgade ja hargivahe kaitseks olid alukad, siis võrkpesu püksid, bokserid ajalehega ja veel ajateenistuse soepesu. Kõige peale ISC-i spordipüksid(mis olevat olnud müüjanna jutu järgi suusakoondise soojenduspüksid olümpial, sellised liibuvad ja head).
Selga läks võrkpesu, ajateenistuse soepesu ja peale kopra dressikas(ISC treeningpluus). Pähe läks mask ja kopra suusamüts(ISC). Näkku haavasalv(mesilasvaha+taruvaik), mis oli väga hea valik!
Kätte panin sõrmikud ja veel suusakindad.

Kuigi mul nägemine sinna -1,75 kanti, siis läätsi ei pannud! :D Ei osanud arvata, mis külmaga võib juhtuda.

Suuskadeks sain Rainerilt tema Fischeri klassikasuusad. Aitäh! Super libisemisega, aga ideaalis mõeldud 15kg raskematele inimestele. PS! Mul endal pole klassikasuuski, küll aga head kepid! :)

Suusad lasin enne maratoni Põlva Maratoni spordipoes ära määrida.
Enne maratoni sain hüva nõu Mihklilt, isalt ja netist.


MARATON

Enne stardipauku oli üpriski suur orienteerujate punt kogunenud sinna eelviimasesse stardigruppi. Selleks ajaks olin ma pannud kahe paari kinnaste asemel soojemad nahkkindad. Planeeritust erinevalt võtsin juba enne starti tuuleka seljast ja panin camelbacki, külmast polnud essugi...

Stardipaugu järel liikusime kõndides edasi, peale stardijoont kohati kiiremini või hoopis seisatasime kitsamates kohtades. Alguses oli näha ka teisi kopraid, kes küll hoidusid minust erinevalt äärde, mis alguses vist eriti ei päästnud. Küll, aga edaspidi! Ühtäkki suhteliselt järsul tõusul kohtasin Mihklit ummikus, see oli ka viimane kord kui teda rajal nägin.

Ühel laskumisele juhtus aga selline lugu. Rada läks kitsamaks ja paremal oli näha kraavi. Sellest tingituna olid kaks meest kukkunud. Mõõda paistis saavat ainult vasakult. Hõikasin kõrval olevale mehele, et VASAKULE! Silmanurgast vaadatuna ta vist tõmbaski vasakule, kuid seal oli juba keegi teine ja nad kukkusid. Sry! Ise sain kahe kukkunud mehe vahelt imekombel kuidagi läbi.

Enne esimest toidupunkti kohtasin Renxi, kes mainis et on juba üpris läbi. Tõdesin sama, kuna enesetunne polnud sel hetkel kiita.

Mis nüüd järgnes oli küll ootamatu. Toidupunkti ajavõtu joonel oli mingi ilge vastik kriminaal vett või mingit vedelikku maha ajanud ja sain sellest täiega osa. Parem suusk tõmbas nii kinni, et oleksin äärepealt ninuli kukkunud. Egas midagi, suusk alt ja hakkasin jääd ära kraapima, see polnudki nii lihtne, aga miskit ikkagi sain suusa alt ära. Sellest veel ei piisanud, hakkasin rahvamassis rapsides jooke hankima. Morss, spordijook ja vesi olid saagiks. Viimasega üritasin ära külmunud energiabatooni endal kurgust alla pressida. Siin kaotasin umbes 6 minutit!!! Ja sain minekule peale Ottast millalgi.

külmunud energiabatooni pugistamas

Enne Harimäge sain Kollalt teada, et Mihkel umbes 5 minutit tagasi läinud. Sellepärast, kui ka kaotatud aja pärast, jätkasin mõtlematult rapsides. Hakkas halb ja lausa vastikult palav oli! Tundus, et energia läheb keha maha jahutamiseks. Tagatipuks suusk ei pidanud enam nii hästi kui alguses ja pulss läks vast võistlustempo kanti. Enam hullemaks nagu ei saanud minna. Hoolimata kõigest negatiivsest mõõdusin enne Harimäge uuesti Renxist ja Ottasest, kes sõitsid paarisrakendis. Ootasin juba neid jahutavaid laskumisi.

Ja nad tulid! Laskumised olid mõnusad, libisesin hästi! Peale laskumist silmasin ees Toominga kostüümiga suusatajat, äkki oligi tema. Seejärel tegin seisaku, vahetasin nahkkindad suusakinnaste vastu ja lisaks tõmbasin dressika luku eest lahti. Hakkas parem.

Edasi oli selline tõusudega rada koos laskumistega. Enam ei kohmitsenud joogipunktides niikaua ja külmunud batoonidele enam hammas külge ei hakanud. Võtsin geeli ja jooke.

Umbes poole raja peal andsin enda seljakoti Kollale ära, tuuletakistus ju ainult! Kaotus Mihklile olevat olnud 10+min.

Enne Palu punkti ühe tõusu eel hüppas eesolevast grupist mulle üks mees ette. Ma pobisesin halvaks paneva tooniga midagi talle. Ta lisas tempot ja kihutas mäest üles. Ise ei tahtnud kehvem olla. Lükkasin paaristõukeid. Kuna mägi oli järsk, siis läksid paaristõuked väga "sügavaks". Ühe paaristõuke ajal läks keha eriti alla ja KABOOOOOOM! Valu! Imelik tunne! Ei saa enam liigutada. Mis nüüd juhtus? No üks mõte oli, et pressisin mõne organi lõhki! :D Ja et kuidas nüüd haiglasse saan? Õnneks vaist arvas, et see on äkki kõhulihase kramp ja seejärel venitasin ennast. Esmakogemus! :D Nüüd edaspidi läks hoog maha, paaristõuked muutusid rohkem kätetööks.

See muserdas mind väga, sest paaristõuge moodustab mu klassikastiilis sõitmisest 90% ja kõik muu on kas "jooks-hüppamine" mäest üles, "siblimine" mäest üles või "üritan pidamist ära kasutada tehnikat" mäest üles :D Kurb/naljakas, aga tõsi. Enda vabanduseks võib õelda, et õpin esimest talve seda tehnikat(kus pidamist ära kasutada) ja suusad ju laenatud. Samas, ei kurda!

Ja siis, Hanna, kus sa olid Palu punktis? Ei näinudki sind. :(
Seal võtsin viimastest laudadest viimase joogi ja läksin selle kuulsa "paaristõuge all the way" rajalõigule. Kätes enam värskust polnud, aga ikkagi aina mõõdusin inimestest, esimest korda sain rajal nautida ka kellegi tuules olemist, aga seda ka mitte kauaks.

Lõpus ootasid mind isa ja õde, mis oli väga tore! Peale mõnusat kohvi panime Põlva poole punuma. Mobiilile oli tulnud ka mitmeid sõnumeid, väga lahe!

Koht 1099, aeg 4:12. Tuhande sisse oleks vast parema õnnega saanud, sest see kaotatud 6 min. esimeses joogipunktis oli liiast. Nimekaim jäi kaugele ja ettepoole! Respect.

MUU

Isiklikul fotograafil Tartu maratoni rajal pildid ei õnnestunud, küll aga Triini saunasünnal. Süüdistan siin...naisi või naist! :D Õnneks leidsin Kaimo Puniste galerii ja tänu mu pikale veninud peatusele sain isegi pildile ;D

http://gallery.kmzphoto.eu/thumbnails.php?album=45

Mu motivatsioonilugu enne maratoni. Mõned kohad meeldivad, selline inspireeriv.

http://www.youtube.com/watch?v=N-MOZ4YFGTo

Maraton aastal 1983.