Mardisant

Viimased 2 aastat on olnud sitaks head, olin saanud treenida niipalju kui soovisin ja võimalik oli. Paar nädalat tagasi läksin, aga väikest jooksuotsa tegema jänese rajale. Emajõe ääres kohtasin Timot ja Kauri(kui mu nägemine ei petnud :P ..), kuulujuttude järgi teevad nüüd mõlemad väga korralikult trenni. Timo tegelt juba hea mitu aastat. See selleks, peale viisakaid tervitusi, nii umbes kilomeeter eemal käis raks jalas ära. Silme eest tõmbas kohe päris mustaks, peale oigamisi jõudsin jala vette panna. Siis oli tükk aega ukerdamist, et saada üle põllu tee peale ja ühe kopra pere autoga traumapunkti. Seal tehti mõned pildid ja jalg kipsi.

Rainer tõi järgmine päev kargud ja nii see elu karkudega kestnud juba üle 2 nädala. Peale esimest nädalat ei kannatanud enam valusid ära ja võtsin kipsi ära. Jalg oli täis hematoome ja üldse kõõluse juurest varvasteni paistes. Regulaarselt kasutasin valuvaigisteid, et ikka magada saaks. Koolis sai komberdatud, üritustel käidud, kuigi enamus päevast veedan toaseinte vahel. Nüüd saab isegi õrnalt kõndida, seda läbi valude, seega eelistan veel karke. Nii tõsist laksu ei oodanud ja veel trennis, suhteliselt siledal maal! Kauaoodatud ja rutiinitapjast kopralaager jääb väga suure tõenäosusega ära, tartu maraton küsimärgi all.

Njah, seega minu treeningideaal, teha trenni ja käia võistlustel ilma suurte vigastusteta läks järjekordselt luhta. Arvan, et selle ei üritagi tipptasemel sporti teha, kuna vigastused tõmbavad moti ikka nii maha. Lootus, et 6 kuuendat jala väänamist raksuga enam ei tule, ikka säilib ja muidugi üritan igatpidi vältida.

Ka seekord üks pilt. Muidu oleks igav.
Mr M jaoks mõtlen panna kunagi huvitavaid linke ja ehk saan ka kunagi USA jutu kirjutatud.